Titaanist keevitatud torude töötlemismeetodit on üldiselt neli:
Pressitud ja keevitatud titaantoru
Võrreldes mitme õmblusega "krevetiga" on sellel titaantorul vähem keevisõmblusi, kuid pressimisprotsess on keerulisem, nõuab palju vorme, kulub rohkem materjale ja protsesse. Keevisõmblused mõjutavad ka korrosioonikindlust ja välimus ei ole ideaalne.
mitme -keevisõmbluse tüüpi (üldtuntud kui kreveti vöötüüpi) titaantoru
Selle töötlemistehnoloogia on keeruline. Tavaliselt lõigatakse see mitmeks kaldus osaks ja keevitatakse kokku või laiendatakse plaat mitmeks osaks ning seejärel rullitakse ja keevitatakse. Sellel meetodil on palju jääke ja suur hulk keevisõmblusi. Keevisõmblus vähendab oluliselt korrosioonikindlust, kergesti lekib ja välimus on halb. Sisepind on volditud pind, mis suurendab torujuhtme ülekandetakistust ja suurendab tagakülje erosioonikorrosiooni, vähendades seega kasutusiga.
Templiga titaanist keevitatud toru
Tundub, et selle titaantoru välimus ei erine lükatud titaantorust, kuid töötlemistehnoloogia seisneb selles, et toru toorik tembeldatakse stantsi stantsimisvormis. Vormimisprotsessi käigus tõmmatakse titaantoru tagaosa ja surutakse see õhemaks. Toru sisemine sein on kokku surutud ja paksenenud, mille tulemuseks on ebaühtlane seina paksus või kortsumine. Lisaks on titaantoru tagakülg kasutamise ajal erosiooni ja korrosiooni all. Kuna tagasein on õhuke ja võib enneaegselt kahjustada, väheneb torujuhtme eluiga oluliselt.
Valatud titaantoru
Kuigi tegemist on õmblusteta titaantoruga, ei vasta seina paksus (vähemalt 5 mm) toru seina paksusele (2 mm ~ 4 mm), mis suurendab ülekandetakistust ja pinnaviimistlus on halb. Veelgi olulisem on see, et seal on suur hulk defekte, näiteks tootmistegevusest põhjustatud poorid, mis mõjutavad tõsiselt korrosioonikindlust ja eluiga.
